Category Archives: Dokk

Dokid + Roukli

Nüüd on küll suvine vaikus läbi ja kino mäsleb sügisestes tuultes ning selle kõige kannul on linadele jõudnud taas ka ports väga vaatamist väärt kodumaist kraami. Selles postituses tutvustan põgusalt kohe kolme siinset filmi.

Esiteks dokumentaalfilm “Englas. Vana soldat“, mis räägib ühest meie kõige kuulsamast maadlejast. Tegemist ei ole aga tavalise ajaloofilmiga, vaid asja teeb põnevaks see, et endiselt hea tervise juures olev juba 90 aastat vana August Englas ise kommenteerib oma elu.

Teine dokumentaalfilm on midagi kultuurihuvilistele – “Unditund”. Nimelt on Maria Avdjuško käe all valminud ilmselt suurepärane ülevaade ühest Eesti kultuuriloo kõige tähtsamast tegelasest üldse – Mati Undist. Kahjuks ei ole ma seda filmi ise näinud, kuid erinevalt eelmisest filmist peab selle kindlasti ära vaatama. Olen suur tema loomingu austaja.

Roukli

Nüüd aga lõppu väike maiuspala – nimelt on just kinodesse jõudnud Veiko Õunpuu värskeim mängufilm “Roukli“. Sarnaselt tema muule loomingule on seegi veidi piire kompiv ja katsetav ning on ju tegemist suuresti “hooandjate” toel valminudfilmiga. Samas on filmi teema mõnes mõttes ka tänapäeval aktuaalne, kuigi räägib ajaloost: sõda; talu, kuhu saabuvad põgenikud. Kõik see paneb aga inimeste omavahelised suhted proovile ja selle tulemuseks on väga haarav ning mõtlemapanev film. Soovitan soojalt kõigil ära vaadata, sest niipea nii head kodumaist filmi ei näe 🙂

Lisaks valiti ju see väikese eelarvega tehtud film juba Tokyo väga tähtsa festivali kavva.

Dokumentaalilainel

Kui oktoobris oli päris palju filmiuudiseid ning Eesti filmimaastik kihas korralikult, siis novembris on seni olnud uudiseid vähem. Õues valitsevad juba sünged sügis-/talveilmad ning kaamos hakkab võimust võtma. See aga loomulikult ei ole alati kurb uudis – pimedate öödega jõuab samaaegselt ju kohale ka PÖFF! Nagu juba kuulda on olnud, siis on Pöfil seekord (nagu alati!) väga palju vaatamisväärset. Aga selle postituse ja üldse selle blogi peamine teema pole siiski ju filmifestivalide kajastamine. Kuigi eks see haakub ka servapidi selle teemaga.

Tegelikult tahtsin pühenduda kahele praegu kinodes jooksvale dokfilmile. Esiteks film nimega “Allan“, millele on muusika kirjutanud maestro Arvo Pärt ise! Film räägib toredast ja elurõõmsast noorest mehest, kes tegeleb spordiga, naudib kino, kuid kes on pime. Film ei puuduta samuti mitte ainult seda, mis on tema elus hea – ka selle varjuküljed leiavad kajastamist, kuid siiski domineerib hea. Loomulikult pakuvad head võrdlusmomenti ka 20 aasta eest Allanist, kes oli siis 13 aastat vana, filmitud kaadrid.

Kuidas ma Aafrikat päästsin

Teine film on “Kuidas ma Aafrikat päästsin“, mis räägib energilisest ja ideid tulvil noorest naisest nimega Siisi, kes otsustab minna Aafrikasse ning seal kohvik avada. Soovitan kõigil minna kinno: sel viisil saate teada, et kuidas tal läks. Kuidas oli seal tegelik elu? Kas tal õnnestus kohalikku kogukonda aidata? Millega see asi lõppes või alles lõppeb?

Head kinoskäimist!