Category Archives: Eesti

2016 tuleb tõeline Eesti filmi aasta

Sellel aastal linastub rekordiliselt uusi Eesti filme. Minu andmetel on vähemalt 10 suuremat projekti, lisaks siis veel erinevad dokumentaalid ja pisemad projektid.

Jaanuaris tuleb ekraanile Kadri Kõusaare “Ema”, mis räägib koomasse langenud poega hooldavast emast ja tema raskustest.

Märtsis esilinastub “Polaarpoiss”, mis on pigem mõeldud nooremale vaatajaskonnale. Samuti ilmum märtsis suhtedraama “Perekonnavaled”. Viimane kuulub kindlasti ka minu peab vaatama nimekirja, sest seal astub üles ka Tambet Tuisk kes on kindlasti üks mu lemmikuid.

Aprillis pakub meelelahutust komöödia “Päevad, mis ajasid segadusse”, mis viib meid tagasi üheksakümnendatesse ja kus suurepärase näitlejatenimistu eesotsas troonib Hendrik Toompere jr. Taas kindlasti kohustulik vaatamine.

Suvi on uute filmide osas rahulikum aga juba septembris jõuab ekraanile põnevusfilm “Luuraja ja Luuletaja”, kus peaosas on Jan Uuspõld. Muide samadelt tegijatel on tulnud ka “Seenelkäik”, nii et tõotab tulla hea film. Treiler igatahes on paljulubav.

Oktoobris jõuab meieni armastusdraama “Õnn tuleb magades”.

Sügisel esilinastub ka Andrus Käivirähku menukti “Rehepapp” ainetel vändatud “November”. Kuigi pean ütlema, et treiler jätab mind külmaks kui isegi pigem ei tekita negatiivseid emotsioone, siis armastusest Kivirähku loominu vastu, lähen seda siiski vaatama.

Ning aasta lõppu jääb veel kaks suurepärast filmi. Esimene neist on “Keti lõpp”, mis on Linnateatri samanimelise etenduse ekraniseering. Peaosades on Maiken Schmidt ja Hendrik Toompere jr ning tegevus toimub burgeriresotranis. Teine aga psühholoogiline draama “Teesklejad”, kus on peaosades Priit Võigemast ja Mirtel Pohla.

Selle aasta tõenäoliselt suurim kohalik kassahitt “Klassikokkutulek” esilinastub juba veebruaris. Peaosades Mait Malmsten, Henry Kõrvits ja Ago Anderson. Treiler on igatahes positiivne nagu ka näitlejate nimekiri.

klassikokkutulek_markus

No ja loomulikult tuleb pöialt hoida ka filmile “Vehkleja”, mis on küll eelmise aasta film kuid kandideerib kuldsele gloobusele ja loodetavasti saab ka oskarite nominatsiooni.

Igatahes suurepärast filmiaastat ja ilmselt kõik leiavad siit midagi endale meelepärast.

 

 

Advertisements

Dokid + Roukli

Nüüd on küll suvine vaikus läbi ja kino mäsleb sügisestes tuultes ning selle kõige kannul on linadele jõudnud taas ka ports väga vaatamist väärt kodumaist kraami. Selles postituses tutvustan põgusalt kohe kolme siinset filmi.

Esiteks dokumentaalfilm “Englas. Vana soldat“, mis räägib ühest meie kõige kuulsamast maadlejast. Tegemist ei ole aga tavalise ajaloofilmiga, vaid asja teeb põnevaks see, et endiselt hea tervise juures olev juba 90 aastat vana August Englas ise kommenteerib oma elu.

Teine dokumentaalfilm on midagi kultuurihuvilistele – “Unditund”. Nimelt on Maria Avdjuško käe all valminud ilmselt suurepärane ülevaade ühest Eesti kultuuriloo kõige tähtsamast tegelasest üldse – Mati Undist. Kahjuks ei ole ma seda filmi ise näinud, kuid erinevalt eelmisest filmist peab selle kindlasti ära vaatama. Olen suur tema loomingu austaja.

Roukli

Nüüd aga lõppu väike maiuspala – nimelt on just kinodesse jõudnud Veiko Õunpuu värskeim mängufilm “Roukli“. Sarnaselt tema muule loomingule on seegi veidi piire kompiv ja katsetav ning on ju tegemist suuresti “hooandjate” toel valminudfilmiga. Samas on filmi teema mõnes mõttes ka tänapäeval aktuaalne, kuigi räägib ajaloost: sõda; talu, kuhu saabuvad põgenikud. Kõik see paneb aga inimeste omavahelised suhted proovile ja selle tulemuseks on väga haarav ning mõtlemapanev film. Soovitan soojalt kõigil ära vaadata, sest niipea nii head kodumaist filmi ei näe 🙂

Lisaks valiti ju see väikese eelarvega tehtud film juba Tokyo väga tähtsa festivali kavva.

August

Käsilased

Kuidagi on nii sattunud, et praegu on sarnaselt kogu muu ilmaga ka kinos selline mitmendat kuud “igikestev” spliin. Pole nagu midagi väga röögatut uut ja lahedat (rääkimata üldse kodumaiste filmide vallast) ning kogu kinoelu kulgeb vaikselt. Järjest tulevad uued välismaised filmid, peamiselt ilma erilist lainetust tekitamata. Kui vist välja arvata hiljuti linastunud “Käsilased“, mis on tekitanud palju vastukaja ning millest räägitakse igal poole. Käsilastest (ehk nn “minionidest”) on raske ka mööda vaadata, sest ükskõik, kuhu sa poes oma silmad suunad, ikka on seal nende tegelaste piltidega tooted. Ja seda ikka seinast seina; kommidest kuni vist ma ei tea wc-paberini välja 😀 No väikese liialdusega muidugi.

Kodumaistest filmidest on “suurtesse” kinodesse alles jäänud vaid “Supilinna salaselts”, mida veel aeg-ajalt näidatakse. Kuid eks seegi on varsti maha minemas. Ning siis on (nii palju kui mina tean) tulemas päris pikk paus enne kui oktoobri alguses jõuab linadele nõukaaegse tegevusega põnevik “Must alpinist”. See on kindlasti ootamist väärt ning seega tuleb lihtsalt kuidagi mööda saata see vaikne suvine kinoaeg.

Aga ega see raske olegi, sest suvel ju peaks tegema midagi muud, mitte siseruumides oma aega veetma. Aeg-ajalt leiab ka mõningaid väljas filmide näitamise üritusi ning võimalik on ju ka käia teatris. Edukat puhkusteaja lõppu (tõesti, sügis läheneb!) ning head kinosügist!

Susa (aka “Supilinna salaselts”)

SuSa

Juba on päris mitu nädalat möödunud ajast, mil ekraanidele jõudis selle suve kõige oodatum lastefilm – nimelt Tartus aset leidvate sündmustega põnevik “Supilinna salaselts”. Kusjuures, olles seda filmi juba loomulikult ka ise näinud, peab ütlema, et seda võiksid vaatamas käia ka need filmihuvilised, kes pole nt ei ise lapsed ega ka vanemad, kes peavad seda vaatama minema koos oma lastega.

Tõesti võin julgelt soovitada, sest tegemist ju uue tegijaga nii režii mõttes kui ka kirjaniku mõttes – pole ju minu teada varem Mika Keräneni raamatute põhjal siinmail filme vändatud. Ja kuigi filmist leiab asju, mille kallal vähem või rohkem norida (kui tahta), leian ma üldjoontes, et tegemist on igati väärika debüüdiga, mis rikastab kohalikku filmimaailma märkimisväärselt.

Süžee ise on põnev ja kaasahaarav ning neile, kes on kunagi Tartus elanud või seal pikemalt viibinud, on ka päris palju nii äratundmist kui ka üllatust, et mis on muutunud. Veidi võib ette heita filmi hüplikkust, kus mõni kaader nagu on puudu (st kohe ei saa aru, mis toimub), kuid teisalt korvab selle hea filmikeel ja väga kaasahaarav tegevus.

Ja ilmselt ei arva seda vaid mina – esimesel nädalavahetusel vaatas filmi pea 18 000 vaatajat ja sellega ületati seni parim lastefilm “Lotte ja kuukivi saladus” kahekordselt. Mis veelgi parem – napilt pääses alistamisest üldrekordi omanik “1944”.

Risttuules ja Must alpinist

Tere jälle kallid lugejad. On küll esimene naljakuu päev ja mõtlesin, et äkki ei ole hea päev postituse tegemiseks, kuid otsustasin siiski riskeerida 🙂 Lisaks püüan valida sellised teemad, mis ei jäta ruumi võimalusele, et tegemist oleks aprillinaljaga. Püüame siin ikka tõsist joont hoida, eks 🙂

Kõigepealt tahtsin teavitada kõiki, kes veel sellest kuulnud ei ole, et ETV ekraanilt on selle nädala reedel võimalik näha noore režissööri Martti Helde eelmise aasta filmi “Risttuules“, mis põhineb 1941. aasta juuniküüditamise sündmustel. Film põhineb tõsielusündmustel ja räägib meile huvitavas filmikeeles kümnete tuhandete eestlaste saatusest. Kuna film valiti ju kriitikute poolt eelmise aasta parimaks Eesti filmiks, siis võiks juba selle pärast filmi ära vaadata 🙂 Kuigi paljudel on see ju juba nähtud ka.

Teine uudis puudutab aga vana filmi asemel uut filmi. Nimelt on valmimas uus mängufilm “Must alpinist”, mille režissöör on Urmas Eero Liiv, kes käis filmi üles võtmas aga meie idanaabri juures – nimelt Siberis Burjaatias. Film ei ole veel päris valmis, kuid kuna tegemist on põnevikuga, siis ootan seda väga. Selliseid filme siin ju väga sageli ei tehta. Ja nüüd veidi filmist – tegemist on nõuka ajal aset leidnud sündmustel põhinev õudussugemetega noortefilmiga, mis räägib Eesti tudengite talvematkagrupist, kes Siberis hirmsate sündmuste keskele satub. Kõlab huvitavalt ja loodetavasti on võttegrupil õnnestunud kõik see ka filmilindile saada.

Alpinist

1944

Käes on veebruar ning juba hakkab kinodesse jõudma päris palju head, väärt ja kaua oodatud kohalikku kraami. Näiteks ei ole kaugel juba ka aeg, mil linastub 1,9 miljoni suuruse eelarvega Allfilmi film “Vehkleja“, mis põhineb suuremalt osalt Haapsalus tegutsenud vehkleja ja vehklemise õpetaja Endel Nelise elul. Aga sellest juba veidi hiljem järgmistes postitustes.

1944

Nüüd aga selle kallale, mis tuleb kinodesse varem – juba veidi enam kui kahe nädala pärast on aeg seada sammud kinno, et vaadata ära Elmo Nüganeni uus film “1944” (tema eelmine film “Nimed marmortahvlil” tuli välja juba väga ammu – 2002. aastal).

Nüganeni uue filmi tegevus toimub, nagu ka pealkirjast lugeda võib, 1944. aastal ning loomulikult/temale iseloomulikult ikka Eestis. Film käsitleb sarnaselt režissööri eelmisele teosele sõjasündmusi ja vabadussõjast on autor liikunud edasi Teise Maailmasõja juurde. Tegevus algab 1944. aasta juulis Virumaal Sinimägedes toimunud lahingutest ja kestab edasi kuni novembrini, mil Punaarmee suudab vallutada Saaremaal asuva Sõrve sääre. Mind isiklikult huvitab see, kuidas on Nüganen filmis teinud teoks oma lubaduse näidata filmi nii Saksa armees kui ka punaste poolel sõdinud eestlaste silmade läbi.

1944 2

Soovitan soojalt see film ära vaadata, sest ilmselt midagi halba see teha ei saa ja kinokülastajate noorem põlv võib saada midagi uut teada oma kodumaa ajaloo kohta – keerulistest ja rasketest aegadest ning samavõrra keerulistest valikutest, mida pidid tollal tegema nii sõjaväkke võetud kui ka nende omaksed.

Mandariinid

mandariinid

Tere tagasi üle pika aja kallid lugejad! Suuremate uute kodumaiste filmiprojektide välja tulemisel on olnud nagu väike paus ja seetõttu pole ma ka leidnud ühtegi väga head teemat, mille kohta siia üks uus ja värske postitus lisada. Kuid nüüd võtsin vastu otsuse, et postitan ühel juba veidi vanal teemal, mis on saanud uue kuue.

Nimelt on võimalik taas kinodes vaadata Eesti osalusega valminud filmi “Mandariinid“. See on suurepärane võimalus neile, kellel jäi algse linastumise aegu film nägemata. Ja need uued seansid on kinodes seetõttu, et nüüdseks on ju tegemist Kuldgloobuse auhinna nominendi ja Oscari auhinna kandidaadiga. Seega kõik kinno viga parandama ja miks ka mitte seda uuesti vaatama!

Paar sõna filmist endast ka neile, kes teemaga üldse kursis ei ole. Film valmis Eesti ja Gruusia koostöös ja see räägib sündmustest, mis toimusid Abhaasias asunud eestlastega asustatud külas 1992. aastal (kui käis kodusõda, millega abhaaslased tahtsid iseseisvaks saada). Filmi ühes peaosas mängib eestlane Lembit Ulfsak ja kõrvalosast leiab tuntud lavastaja Elmo Nüganeni ja näitleja Raivo Trassi. Filmi ajaks on paljud eestlased abhaasiast Eesti ära sõitnud ja sinna on jäänud vaid vähesed. Nende külani jõuab sõda, peetakse lahing ning tegelase Ivo koju satuvad kaks vigastatud – üks grusiin ja üks abhaaslane. Ning sellest saabki lugu alguse.