Mandariinid

mandariinid

Tere tagasi üle pika aja kallid lugejad! Suuremate uute kodumaiste filmiprojektide välja tulemisel on olnud nagu väike paus ja seetõttu pole ma ka leidnud ühtegi väga head teemat, mille kohta siia üks uus ja värske postitus lisada. Kuid nüüd võtsin vastu otsuse, et postitan ühel juba veidi vanal teemal, mis on saanud uue kuue.

Nimelt on võimalik taas kinodes vaadata Eesti osalusega valminud filmi “Mandariinid“. See on suurepärane võimalus neile, kellel jäi algse linastumise aegu film nägemata. Ja need uued seansid on kinodes seetõttu, et nüüdseks on ju tegemist Kuldgloobuse auhinna nominendi ja Oscari auhinna kandidaadiga. Seega kõik kinno viga parandama ja miks ka mitte seda uuesti vaatama!

Paar sõna filmist endast ka neile, kes teemaga üldse kursis ei ole. Film valmis Eesti ja Gruusia koostöös ja see räägib sündmustest, mis toimusid Abhaasias asunud eestlastega asustatud külas 1992. aastal (kui käis kodusõda, millega abhaaslased tahtsid iseseisvaks saada). Filmi ühes peaosas mängib eestlane Lembit Ulfsak ja kõrvalosast leiab tuntud lavastaja Elmo Nüganeni ja näitleja Raivo Trassi. Filmi ajaks on paljud eestlased abhaasiast Eesti ära sõitnud ja sinna on jäänud vaid vähesed. Nende külani jõuab sõda, peetakse lahing ning tegelase Ivo koju satuvad kaks vigastatud – üks grusiin ja üks abhaaslane. Ning sellest saabki lugu alguse.

Nullpunkt

Nullpunkt

Tere jälle üle pika aja! Nüüd pole küll olnud kohe päris pikalt aega oma kallile leheküljele sisse logida ja Teie kõigi jaoks mõtteid kirja panna. Ning pole vist ka väga raske välja mõelda, et miks see nii on – õues ju pikad ja pimedad ööd ning sellega seoses ka selleaastane PÖFF (mis sai küll üleeile juba läbi). Seega on mul nüüd kinos käimise kõrvalt rohkem aega ka siin kirjutada.

Sel korral siis võtan luubi alla juba sel reedel 5. detsembril esilinastuva Eesti noorsoodraama “Nullpunkt“, mille peaosas on noor näitleja Märt Pius. Veidi ka filmist endast ja selle süžeest (nii palju kui selle kohta lugeda on saanud) – tundliku loomuga poiss Johannes (ehk siis Pius) saab sisse ühte Tallinna eliitkoolidest ja võiks eeldada, et see toob tema elujärge paranemise märgid (sotsiaalsest aspektist), kuid tegelikult hakkab olukord hoopis hullemaks muutuma ja ta saab kaaslaste pideva vaimse terrori ohvriks. See aga omakorda tõukab ta tagasi oma endiste sõprade sekka, kes aga on Lasnakalt pärit ja tegelevad oluliste asjade asemel hoopis narkootikumide ja pidutsemisega ja kool jääb tahaplaanile. Lisaks tekitavad probleeme ka ema tervis ja lõpuks on Johannes jõudnud omadega sinna, kust enam edasi minna ei saa. Ligi kaks tundi kestva ekraaniloo lõpuks teeb ta oma elus “reseti” ja hakkab kõike taas algusest.

Kel aga huvi erinevate laenutoodete vastu, siis soovitan enda poolt kaalutud otsuste tegemiseks vaadata ka kodulehte Ferratum.

Dokumentaalilainel

Kui oktoobris oli päris palju filmiuudiseid ning Eesti filmimaastik kihas korralikult, siis novembris on seni olnud uudiseid vähem. Õues valitsevad juba sünged sügis-/talveilmad ning kaamos hakkab võimust võtma. See aga loomulikult ei ole alati kurb uudis – pimedate öödega jõuab samaaegselt ju kohale ka PÖFF! Nagu juba kuulda on olnud, siis on Pöfil seekord (nagu alati!) väga palju vaatamisväärset. Aga selle postituse ja üldse selle blogi peamine teema pole siiski ju filmifestivalide kajastamine. Kuigi eks see haakub ka servapidi selle teemaga.

Tegelikult tahtsin pühenduda kahele praegu kinodes jooksvale dokfilmile. Esiteks film nimega “Allan“, millele on muusika kirjutanud maestro Arvo Pärt ise! Film räägib toredast ja elurõõmsast noorest mehest, kes tegeleb spordiga, naudib kino, kuid kes on pime. Film ei puuduta samuti mitte ainult seda, mis on tema elus hea – ka selle varjuküljed leiavad kajastamist, kuid siiski domineerib hea. Loomulikult pakuvad head võrdlusmomenti ka 20 aasta eest Allanist, kes oli siis 13 aastat vana, filmitud kaadrid.

Kuidas ma Aafrikat päästsin

Teine film on “Kuidas ma Aafrikat päästsin“, mis räägib energilisest ja ideid tulvil noorest naisest nimega Siisi, kes otsustab minna Aafrikasse ning seal kohvik avada. Soovitan kõigil minna kinno: sel viisil saate teada, et kuidas tal läks. Kuidas oli seal tegelik elu? Kas tal õnnestus kohalikku kogukonda aidata? Millega see asi lõppes või alles lõppeb?

Head kinoskäimist!

Filmikonkurss

Peagi on käes Eesti Vabariigi 100. sünnipäev ning sel puhul korraldatav filmikonkurss on jõudnud ühte oma vaheetappidest. Nimelt on konkursile esitatud tööde seast välja valitud üheksa filmikavandit, mis jätkavad konkureerimist 5-7 vabale kohale. Alguses esitatud 152(!) tööst nüüdseks sõelale jäänud projektid arendatakse nüüd juba edasi tootmisvalmis projektideks ning jääb üle ainult põnevusega oodata, millised filmid linastuda saavad!

Märkimisväärne on loomulikult ka riigi rahaline panus – filmide jaoks on lubatud eraldada rohkem kui 10 miljonit eurot, mis on ligi kaks korda rohkem kui Eesti Filmi Instituudi selle aasta eelarve (5,3 miljonit eurot).

3426569t100hb072

Samas leiab konkursi juurest veel tähelepanuväärset – nimelt on üheksast alles jäänud tööst tervelt kuue puhul tegemist debütantidega! Mitte just küll tundmatute nimedega, kuid siiski filmialal tundmatute tegijatega.

Vanadest tegijatest leiab loetelust näiteks Rasmus Merivoo ning Heiki Ernitsa ja Janno Põldma. Viimaste puhul ei ole loomulikult kahtlust selles, millest hakkab uus film rääkima – on ju selle nimigi üpris reetlik “Lotte ja tuldpurskav lohe”. Koos Andrus Kivirähaga kirjutatud stsenaariumi järgi saab Lotte endale õe ning koos hakatakse kahe etnograafist sõbra abil maailma avastama.

Huvitavamatest projektidest tasub veel ära tuua Marko Matvere osalusega projekti “Viis senti vabadusele”, mis räägib Eestist põgenemisest 1944. aastal ning Leelo Tungla raamatute põhjal kirjutatud stsenaarium “Seltsimees laps”.

Kirsitubakas

Juba lähipäevil on kinodesse oodata järgmist sellesügisest uut Eesti filmi – lavastajatepaari Andres Maimiku ja Katrin Maimiku koostöös valminud filmi “Kirsitubakas” (Andres ja Katrin on nii stsenaristid kui ka režissöörid). Lisaks nimekatele lavastajatele ei jää selle poolest kuidagi alla ka näitlejate seltskond – osatäitjate seast leiab näiteks Maris Nõlvaku, Gert Raudsepa, Anne Reemanni ja Maarja Jakobsoni.

25322-default-katalog_2014_eastwest-comp_kirsitubakas_wf-2

Suhtedraama “Kirsitubakas” jutustab meile loo väikelinnas elavast 17-aastasest tütarlapsest Laurast, kellel on seal kohutavalt igav (kohe meenub loomulikult ju HU? laul “Depressiivsed Eesti väikelinnad“). Kõik sealne käib talle närvidele ja häirib teda – noormehed on nõmedad, ema tüütab ja ka kõik vähesed meelelahutused on ajast ja arust ning lastepärased. Laura elu muutub peale rabamatka, kus ta kohtub kompleksideta käituva Joosepiga, kellesse ta vaatamata oma kinnisele iseloomule ja mehe kummalisele käitumisele siiski armub. Eks film ongi üks suurem enese leidmise lugu ja vaataja peab minema kinno, et saada teada, kas suure vanusevahega suhe saab noore tüdruku jaoks elu (esimeseks) armastuseks. Filmist leiab nii huvitavat psühholoogilist mängu kui ka sotsiaalseid teemasid.

Film linastub 17. oktoobril ning seda saab Tallinnas muuhulgas vaadata Coca Cola kinos ja ka väärtfilmikinos. Kuigi tegemist ei ole lastefilmiga (alla 12-aastastele ei ole soovitatav), leiavad vähemalt keskkoolide vanemate klasside õpilased ehk koolivaheajal aega kinos just seda filmi kaeda ja olulistel teemadel kaasa mõelda.